top of page

Katkestus. Maastike teke ja kadu
Tammiku & Kohila
25.07. - 31.07.2021


 

Rahvusvaheline keskkonnakunsti sümpoosion tutvustab keskkonnakunsti võimalusi ja suutlikkust kirjeldada inimese ja keskkonna vahelisi suhteid.

 

Tänavuse sümpoosioni vältel loovad Eesti, Itaalia ja USA kunstnikud keskkonnast inspireeritud taiesed, mida eksponeeritakse Kohila ja Tammiku tööstusmaastikel.

 

Kunstiteosed pakuvad publikule võimaluse (taas) tundma õppida, meenutada ja väärtustada piirkonna ajalugu ning saada osa tööstusmaastike taaselustamisest.

28. juulil toimub modereeritud arutelu, kus astuvad üles keskkonnaaktivistid ja kuhu on kaasatud sümpoosionil osalevad kunstnikud. Teemadeks keskkonnateadlikkus ja - tundlikkus kunstis, kunsti võime muuta elukeskkondadega seotud paradigmasid, inimese ja looduse vaheliste mõjukanalite, probleemsete ühenduslülide võimalikud lahendused ja tulevik.

Kas hüljatud kohad mäletavad inimesi?

Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised elukeskmed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu ajaloos. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.

 

Kuraator Elo Liiv

Elo Liiv
kunstnikud

Kunstnikud

Uku
Sepsivart
EST

Skulptor

Uku Sepsivart on skulptor, kes tegeleb looduse, loomade ja inimese vaheliste suhetega. 

Uku Sepsivart photo by Hanna Piksarv.jpg
Samuelle Green
Samuelle
Green
USA

Multidistsiplinaarsed meediumid

Samuelle Greeni tööd on multidistsiplinaarsed ja keskenduvad looduse ja inimese loodud maailma koostoimele. 

Elena
Redaelli
ITA

Uurija ja nomaadist looja

Elena Redaelli teeb skulptuure ja installatsioone, mis suhestuvad tugevalt paiga ja kogukonnaga.

Elena Redaelli
Michele Seffino
Michele
Seffino

ITA

Helilooja ja helikunstnik

Michele Seffino teeb heliinstallatsioonidel ja ajal põhinevaid kunstiprojekte.

Samuelle Green
Michele Seffino
Elena Redaelli
Uku Sepsivart
Merle Karro-Kalberg
Külli Kõiv

Kunst ja jätkusuutlikkus: Milline on kunstniku vastutus?
TAKKK keskkonnakunsti sümpoosioni ja Kohila Sümpoosioni arutelupäev

Merle
Karro-Kalberg
EST

Maastikuarhitekt

Merle Karro-Kalberg on maastikuarhitekt, kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja ja diplomeeritud ajakirjanik.

 

Koos maastikuarhitektide Anna-Liisa Undi ja Karin Bachmanniga veab ta Tartus projekti “Kureeritud elurikkus”, mille eesmärk on tuua Tartu kesklinna parkidesse enam elu. Seda nii bioloogilise mitmekesisuse mõttes kui ka linlastele rohkem tegutsemisvõimalusi luues. Anna-Liisa ja Kariniga on Merle kureerinud näituseid, andnud välja maastikuarhitektuuri ajakirja “Õu” ja kaks korda olnud külalistoimetaja arhitektuuriajakirjale “Maja”. Koos

 

Heiki Kalbergi ja Tanel Breedega on ta muuhulgas teinud Tallinna Kase pargi ja Pae promenaadi rekonstrueerimisprojektid.

Merle Karro-Kalberg photo by Nele Tammeaid

"MILLEKS MEILE ELURIKKUS?"

Ettekandes räägib maastikuarhitekt ja ajakirjanik Merle Karro-Kalberg taimedest ja loomadest ning sellest, miks inimkonnal neid vaja on. Samuti pakub ta ideid, kuidas tuua linnadesse rohkem putukaid, taimi ja loomi.

Külli Kõiv, photo by Juta Kübarsepp
Külli
Kõiv
EST

Keraamik

Külli Kõiv on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (praegune EKA) keraamikaosakonna. Asuurkeraamika OÜ asutajaliikmena on Külli loometee tihedalt läbi põimunud selle loomingulise grupi arenguga. 

 

 

 

Siit on alguse saanud talle iseloomulik meditatiivne ribatehnika, kus tihedalt läbi põimitud saviribadest moodustub skulpturaalne vorm – vahel abstraktne, vahel jutustav. Tema savilooming ja muud tegevused põimuvad üksteist täiendavalt ja rikastavalt nagu saviribad tema taiestes, moodustades talle ainuomase mustri, kus iga detail on terviku huvides oluline. Erilisele kohale seab ta 14 aasta pikkuse töö Kohila Sümpoosioni korraldusmeeskonnas.

PUUPÕLETUS: HEAST, PAHAST JA TUHAST

Puupõletuskeraamika toidab kunstniku hinge: siin kohtuvad koostöö ja ühine pingutus, aeganõudev töö materjaliga, selle teraapiline mõju kunstnikule ning leppimine juhusega, mis määrab lõpptulemuse — unikaalse leegikeelega kunstiteose. Kasutades puupõletuste läbiviimisel märkimisväärses koguses puitu, on metsa taastumine ja bioloogiline mitmekesisus meile väga oluline. Sellest aastast pöörame Kohila Sümpoosionil erilist tähelepanu oma ökoloogilise jalajälje vähendamisele ning kavandame mitmesuguseid keskkonda toetavaid tegevusi. Soovime, et ka puupõletuskeraamikaga tegelevad kunstnikud arvestaksid oma loomingus valdkonna jätkusuutlikkusega.

Siim
Preiman
EST

Kaasaegse kunsti agent -kuraator

Siim Preiman töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ja peab mobiilset kunstiplatvormi galerii galerii.

 

Tema kuraatoriprojektid seiravad kunsti võimalikku rolli üleilmsetele jõududele vastupanu osutamisel, keskendudes kunsti tegemise eetikale ning ühiskonnas väheräägitud lugudele.

 

Õppis Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust.

 

Viimaste kuraatoriprojektide hulka kuuluvad galerii galerii esitlused:  

a concise anthology of mobile art platforms 1. märtsi galeriis, Tallinn (2021), Maria Valdma "Mälupalee" Tallinna Linnagaleriis (2021) ja Mihkel Ilus and Paul Kuimet "Lõputa lugu" Tallinna Kunstihoones (2020). 

Siim Preiman photo by Keiu Maasik

"MILLINE ON KUNSTI KAAL?"

Ehkki ülemaailmse kriisi ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike koostisosadega toimetuleku käsitlemine on kunstis tavaline, ei pööra kunstiteosed ja näitused sageli tähelepanu sellele, milline on nende roll sündmuste hävitavas järjestuses. Kuigi iga kunstiteose või sündmuse väärtust ei saa hinnata üksnes selle ökoloogilise jalajälje ega ka selle sotsiaalse mõju põhjal, võime siiski hinnata ühe kunstiteose vormi ja sisu eetilist tasakaalu. Kuraator Siim Preiman jagab oma ettekandes kogemusi peaaegu jäätmevabade näituste kureerimisest institutsionaalsel tasandil.

arutelupäev 2021

Paigad

kohila paberivabrik.jpg
Kohila

Kohilat võib pidada Eesti paberipealinnaks - paberit toodeti seal ligi 100 aastat. Tänasel päeval paberivabrik enam ei tööta, ent mahajäänud tööstushooned pakuvad võimaluse taasavastada selle paiga ajaloolist keskkonda.

Kohila paberivabrik

Enam kui 120 aastat tagasi asutatud puupapi ja hiljem paberivabrik on olnud terve sajandi Kohila südameks. Siin on toodetud mitmesugust paberit: kolme värvi pakkimispaberit, värvilist karamelli- ja albumipaberit, tapeedipaberit, mitut liiki trükipaberit, võipaberit, sinist ja valget suhkrupaberit, sigeretipaberit, värvilist niidirulli- ja teepaberit, kirjapaberit, vihikuid, värvilisi toimikukaasi jne.

 

Vabrik hoolitses oma töötajate eest hästi, ehitades velskripunkti, telegraafijaama ja lasteaia. Töötajad said ka maalapi aiamaade ja loomalautade rajamiseks ning ühiskasutuses oli pesuköök ja pesu rullimise kuur. 1910. aastal valmis vabriku uus korsten, mis sai kogu Kohila sümboliks. Paberivabrikus töötati põlvkondade kaupa kuni vabriku töö lõpetamiseni 1999. aastal.

kohila pv mv.jpg
Eksponeerimisele tulev töö:

"PABERI AASTAD" Elena Redaelli / Italia

seffino raudtee sild.jpg
Kohila paberivabriku raudteesild

Raudteesillalt avanevad imelised vaated nii Keila jõe tammile kui endise mõisapargi kõrval asuvale kaunile veepeeglile. Sillal ja selle kõrval saab olenemata aastaajast vaadelda parte ja kosklaid, talvel isegi jäälindu; suurvee ajal aga karstivee möllu.

Eksponeerimisele tulev töö:

"PUTUKAD JA LINNUD"

Michele Seffino / Austria

Tammiku 
TAKKK KUNSTIKESKUS
Tammiku mõis

Tammiku mõis ja selle ümbrus (Kose vald) on  

ajalooliselt mitmekihiline ning looduslikult haruldaselt mitmekesine piirkond. Siin kohtuvad metsik loodus, mõisaaegsed varemed, nõukogude aeg ja tänapäev.

See on paik, kus maastik pakub mõtteainest inimese ja looduse vaheliste suhete üle läbi aegade.

tammikum%C3%83%C2%B5is_enne_polengut_edi
tammiku_mõis.jpg

Tammiku mõis eraldus Tuhala mõisast 1600. a.

Mõisa peahoone süüdati 1905. a. revolutsiooniga seotud sündmuste käigus. Mõisa omanik taastas tules hävinud hoone ning andis selle koos mõisamaadega rendile. Nõukogude ajal kasutati mõisahoonet eluasemena, kus oli kaks korterit. 1950. aastate lõpus jäi maja tühjaks ning lagunes väga kiiresti. Tänaseks on mõisahoonest säilinud vaid perimeetri varemed.

Kivist aidas asus mõisaköök. Nõukogude ajal, kui sellel territooriumil tegutses metskond, hoiti aidas metskonna tehnikat. Hoones on hästi säilinud kelder. Aida müürid on tänaseks varisemisohtlikud.

Eksponeerimisele tulev töö:

"MAA-ALUNE ÕITSENG"

Samuelle Green / Ameerika Ühendriigid

Tammiku mõisa kiviaed

Enam kui 100 aastat tagasi loodud Tammiku mõisa kiviaed eristub maastikust vaid tükati. Aeg on seda räsinud, loodus paiguti omaks võtnud. Kohalik rahvasuu teab rääkida, et aia läänepoolsemasse külge olla maetud Tammiku mõisavalitseja. Lugu jagas Evi, kes töötas nõukaajal Tammiku meiereis, kus toodeti sel ajal võid. Just siia kiviaia äärde loob oma töö Uku Sepsivart.

Tammiku kiviaed mono.jpg
Eksponeerimisele tulev töö:

"INIMESE PORTREE PUTUKAHOTELLINA"

Uku Sepsivart / Eesti

Täname toetajaid!

Kontakt

TAKKK Sümpoosion

Tammiku mõis, Tammiku,  75119 Harjumaa

Alide Zvorovski / TAKKK Kunstikeskus

Email: tammiku.kunstikeskus@gmail.com

Tel: +372 516 4233

  • PinClipart_edited
  • PinClipart_edited
bottom of page