Kohila

Kohilat võib pidada Eesti paberipealinnaks - paberit toodeti seal ligi 100 aastat. Tänasel päeval paberivabrik enam ei tööta, ent mahajäänud tööstushooned pakuvad võimaluse taasavastada selle paiga ajaloolist keskkonda.

​

Kohila paberivabrik

Enam kui 120 aastat tagasi asutatud puupapi ja hiljem paberivabrik on olnud terve sajandi Kohila südameks. Siin on toodetud mitmesugust paberit: kolme värvi pakkimispaberit, värvilist karamelli- ja albumipaberit, tapeedipaberit, mitut liiki trükipaberit, võipaberit, sinist ja valget suhkrupaberit, sigeretipaberit, värvilist niidirulli- ja teepaberit, kirjapaberit, vihikuid, värvilisi toimikukaasi jne.

Vabrik hoolitses oma töötajate eest hästi, ehitades velskripunkti, telegraafijaama ja lasteaia. Töötajad said ka maalapi aiamaade ja loomalautade rajamiseks ning ühiskasutuses oli pesuköök ja pesu rullimise kuur. 1910. aastal valmis vabriku uus korsten, mis sai kogu Kohila sümboliks. Paberivabrikus töötati põlvkondade kaupa kuni vabriku töö lõpetamiseni 1999. aastal.

Telfrikivid

Paberivalmistamine on pika ajalooga kunst, mis on alguse saanud 2. sajandil Hiinas.

14. sajandiks töötas Euroopas juba arvukalt paberiveskeid, eriti Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kus paberit valmistati kuni 18. sajandi lõpuni peamiselt linastest kaltsudest. 

Tööstuslikust suuremahulisest tootmisest võib aga rääkida alates 19. sajandist, mil võeti kasutusele uus tehnoloogia ja paberi tooraineks sai puit.

​

1893. aastal Kohilas asutatud paberivabrikus oli puit kuni tselluloosist paberi tootmise alguseni peamine tooraine. Puidu purustamiseks ja peenestamiseks kasutati suuri kivist purustajaid - telfrikive. Paberivabriku seiskudes leiti telfrikividele uus rakendus - need paigutati jõe kallaste tugevdamiseks. Taaskasutus, millest täna palju räägime, toimis ka sel ajal. 

TAKKK keskkonnakunsti sümpoosion annab telfrikividele uut hingamist ja tõstab nad vaatajate ette koos Türgist pärit kunstniku Serkan Demiriga, kes kasutab neid oma teose loomisel.