Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised elukeskmed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu ajaloos. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.

 

Üle maastike ja inimeste rulluksid justkui ajaloo hoovad, tuues talvisest heinamaast lilledena esile erinevaid piirkondi, et need siis taas unustuse hõlma närtsitada. Katkestus on kui üleminek või jätkumise võti, mis ajaloouksed avab ja loomuliku metsistumise korraks seiskab.

 

TAKKK-i maastikukunsti sümpoosion kutsub kunstnikke avastama ja värskendama Kohila-Tammiku piirkonna kunagisi tööstusrajatisi ja nendega seotud inimtegevust; peatama hetkeks inimtekkeliste kohtade loodusliku teisenemise, tooma esile teadjamate mälukihte ja katkestama kunagiste maamärkide haihtumist inimeste mälumaastikelt. Sümpoosionil osalevad kunstnikud kaasavad installatsioonide loomisse kohalikke elanikke, aidates neil (taas) tundma õppida oma piirkonna ajalugu ning väärtustada sealseid miljööalasid. Sümpoosioni peamisteks eesmärkideks on praeguste elanike ja kohavaimu ühendamine, vahendamine ja nende vahel sideme loomine ning piirkonna külaliste jaoks atraktiivsemaks muutmine, loodusturismi rekreatsioonialade loomisele kaasaaitamine. Kas kohad on võimelised mäletama inimesi ka siis, kui on kadunud nende jäljed?

​

Kuraator Elo Liiv