Kas hüljatud kohad mäletavad inimesi?

Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised elukeskmed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu ajaloos. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.

​

​

Kuraator Elo Liiv

Uku
Sepsivart
EST

Skulptor

Uku Sepsivart on skulptor, kes tegeleb looduse, loomade ja inimese vaheliste suhetega. 

Samuelle

Green

USA

Multidistsiplinaarsed meediumid

Samuelle Greeni tööd on multidistsiplinaarsed ja keskenduvad looduse ja inimese loodud maailma koostoimele. 

Elena

Redaelli

ITA

Uurija ja nomaadist looja

Elena Redaelli teeb skulptuure ja installatsioone, mis suhestuvad tugevalt paiga ja kogukonnaga.

Michele Seffino

AUT

Helilooja ja helikunstnik

Michele Seffino teeb heliinstallatsioonidel ja ajal põhinevaid kunstiprojekte.

Merle
Karro-Kalberg
EST

Maastikuarhitekt

Merle Karro-Kalberg on maastikuarhitekt, kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja ja diplomeeritud ajakirjanik.

Koos maastikuarhitektide Anna-Liisa Undi ja Karin Bachmanniga veab ta Tartus projekti “Kureeritud elurikkus”, mille eesmärk on tuua Tartu kesklinna parkidesse enam elu. Seda nii bioloogilise mitmekesisuse mõttes kui ka linlastele rohkem tegutsemisvõimalusi luues. Anna-Liisa ja Kariniga on Merle kureerinud näituseid, andnud välja maastikuarhitektuuri ajakirja “Õu” ja kaks korda olnud külalistoimetaja arhitektuuriajakirjale “Maja”. Koos

Heiki Kalbergi ja Tanel Breedega on ta muuhulgas teinud Tallinna Kase pargi ja Pae promenaadi rekonstrueerimisprojektid.

"MILLEKS MEILE ELURIKKUS?"

Ettekandes räägib maastikuarhitekt ja ajakirjanik Merle Karro-Kalberg taimedest ja loomadest ning sellest, miks inimkonnal neid vaja on. Samuti pakub ta ideid, kuidas tuua linnadesse rohkem putukaid, taimi ja loomi.

Külli
Kõiv
EST

Keraamik

Külli Kõiv on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (praegune EKA) keraamikaosakonna. Asuurkeraamika OÜ asutajaliikmena on Külli loometee tihedalt läbi põimunud selle loomingulise grupi arenguga. 

Siit on alguse saanud talle iseloomulik meditatiivne ribatehnika, kus tihedalt läbi põimitud saviribadest moodustub skulpturaalne vorm – vahel abstraktne, vahel jutustav. Tema savilooming ja muud tegevused põimuvad üksteist täiendavalt ja rikastavalt nagu saviribad tema taiestes, moodustades talle ainuomase mustri, kus iga detail on terviku huvides oluline. Erilisele kohale seab ta 14 aasta pikkuse töö Kohila Sümpoosioni korraldusmeeskonnas.

PUUPÕLETUS: HEAST, PAHAST JA TUHAST

Puupõletuskeraamika toidab kunstniku hinge: siin kohtuvad koostöö ja ühine pingutus, aeganõudev töö materjaliga, selle teraapiline mõju kunstnikule ning leppimine juhusega, mis määrab lõpptulemuse — unikaalse leegikeelega kunstiteose. Kasutades puupõletuste läbiviimisel märkimisväärses koguses puitu, on metsa taastumine ja bioloogiline mitmekesisus meile väga oluline. Sellest aastast pöörame Kohila Sümpoosionil erilist tähelepanu oma ökoloogilise jalajälje vähendamisele ning kavandame mitmesuguseid keskkonda toetavaid tegevusi. Soovime, et ka puupõletuskeraamikaga tegelevad kunstnikud arvestaksid oma loomingus valdkonna jätkusuutlikkusega.

Siim
Preiman
EST

Kaasaegse kunsti agent -kuraator

Siim Preiman töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ja peab mobiilset kunstiplatvormi galerii galerii.

Tema kuraatoriprojektid seiravad kunsti võimalikku rolli üleilmsetele jõududele vastupanu osutamisel, keskendudes kunsti tegemise eetikale ning ühiskonnas väheräägitud lugudele.

Õppis Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust.

Viimaste kuraatoriprojektide hulka kuuluvad galerii galerii esitlused:  

a concise anthology of mobile art platforms 1. märtsi galeriis, Tallinn (2021), Maria Valdma "Mälupalee" Tallinna Linnagaleriis (2021) ja Mihkel Ilus and Paul Kuimet "Lõputa lugu" Tallinna Kunstihoones (2020). 

"MILLINE ON KUNSTI KAAL?"

Ehkki ülemaailmse kriisi ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike koostisosadega toimetuleku käsitlemine on kunstis tavaline, ei pööra kunstiteosed ja näitused sageli tähelepanu sellele, milline on nende roll sündmuste hävitavas järjestuses. Kuigi iga kunstiteose või sündmuse väärtust ei saa hinnata üksnes selle ökoloogilise jalajälje ega ka selle sotsiaalse mõju põhjal, võime siiski hinnata ühe kunstiteose vormi ja sisu eetilist tasakaalu. Kuraator Siim Preiman jagab oma ettekandes kogemusi peaaegu jäätmevabade näituste kureerimisest institutsionaalsel tasandil.